Maamaksust

Maamaks on saanud KOV valimistel väitluse objektiks. Reformarid tahaks kodualuse maalapi maksustamist piirata või koguni kaotada. Iseenesest polegi see teab kui paha idee. Kuid siiski, veidi ettevaatust oleks kasulik.
Kirjutasin just alljärgneva kommi Postimehe arutelus:

Maamaks peaks olema üldse riiklik, mitte kohalik maks. Regionaalpoliitika allikas. Kohaliku maksuna võiks käsitleda näiteks peamaksu, postkastimaksu, tänavamaksu - mida saab otse ja ühikuga mõõta ja millel on reaalne side KOV tegevustega.
Maamaks on fikseeritud protsent (kuni 4%) maa hinnast ja selle protsendimäära fikseeriks parlament. Kunagi läbi rehkendatud et 4% juures on maksusumma (käive) kõige suurem. Seda piiri ületades langeb maa hind rohkem ja tegelikult korjaks riik vähem raha.
Maamaks on ainuke instrument, mille abil on võimalik tasandada looduslikke eeldusi. Asjaolu, et Tallinn või Tabasalu paiknevad mere ääres, ei too kummalegi eriti palju lisakohustusi võrreldes näiteks Võhma või Rakverega. Küll aga sõltub veekogu lähedusest maa turuhind mida ostja soovib maksta (või on sunnitud maksma).

Kas vajame regionaalpoliitikat? Tänane poliitika on selle puudumine.

Maa - kas omand või kasutusõigus. Arvestades, et tegemist on ainult pindalaga mida ei ole võimalik kaasa võtta ja mujale vedada (NB! mitte ajada segamini mullaga, pinnasega, materjaliga mis mulla all leiduda võib - või ka taimedega mis sellel kasvavad ja mida saab maha võtta ja minema vedada - või ka ehitiste/rajatistega mida saab õhku lasta, lammutada või lihtsalt minema vedada), on sisuliselt ikkagi tegemist kasutusõigusega. See õigus on pärandatav, ostetav ja müüdav (formaalselt küll omand) kuid siiski ainult õigus. Ja hinna määrab ühiskond seeläbi, mida ühiskond sel maalapil teha lubab. Erinevate õiguste puhul on füüsiliselt sama maatüki hind oluliselt erinev (detailplaneering kui täiendavate õiguste taotlus).

Artikli link on siin