Maamaks on saanud KOV valimistel väitluse objektiks. Reformarid tahaks kodualuse maalapi maksustamist piirata või koguni kaotada. Iseenesest polegi see teab kui paha idee. Kuid siiski, veidi ettevaatust oleks kasulik.
Kirjutasin just alljärgneva kommi Postimehe arutelus:
Maamaks peaks olema üldse riiklik, mitte kohalik maks. Regionaalpoliitika allikas. Kohaliku maksuna võiks käsitleda näiteks peamaksu, postkastimaksu, tänavamaksu - mida saab otse ja ühikuga mõõta ja millel on reaalne side KOV tegevustega.
Maamaks on fikseeritud protsent (kuni 4%) maa hinnast ja selle protsendimäära fikseeriks parlament. Kunagi läbi rehkendatud et 4% juures on maksusumma (käive) kõige suurem. Seda piiri ületades langeb maa hind rohkem ja tegelikult korjaks riik vähem raha.
Maamaks on ainuke instrument, mille abil on võimalik tasandada looduslikke eeldusi. Asjaolu, et Tallinn või Tabasalu paiknevad mere ääres, ei too kummalegi eriti palju lisakohustusi võrreldes näiteks Võhma või Rakverega. Küll aga sõltub veekogu lähedusest maa turuhind mida ostja soovib maksta (või on sunnitud maksma).
Kas vajame regionaalpoliitikat? Tänane poliitika on selle puudumine.
Maa - kas omand või kasutusõigus. Arvestades, et tegemist on ainult pindalaga mida ei ole võimalik kaasa võtta ja mujale vedada (NB! mitte ajada segamini mullaga, pinnasega, materjaliga mis mulla all leiduda võib - või ka taimedega mis sellel kasvavad ja mida saab maha võtta ja minema vedada - või ka ehitiste/rajatistega mida saab õhku lasta, lammutada või lihtsalt minema vedada), on sisuliselt ikkagi tegemist kasutusõigusega. See õigus on pärandatav, ostetav ja müüdav (formaalselt küll omand) kuid siiski ainult õigus. Ja hinna määrab ühiskond seeläbi, mida ühiskond sel maalapil teha lubab. Erinevate õiguste puhul on füüsiliselt sama maatüki hind oluliselt erinev (detailplaneering kui täiendavate õiguste taotlus).
Artikli link on siin
Thursday, October 1, 2009
Monday, June 9, 2008
Riigimetsa protsendist, planeeringutest ja muust sellisest
Loodusaja listis pikem diskussioon, põhiteemaks reformikärakondlaste strateegiad riigimetsade mahaparseldamises. Kuid ka muust. Üks haru sellest, et metsaseaduses 20% piirmäär riigimetsadele sees (mitte alla) - ja seadusest tahetakse see välja rookida.
Toon siinjuures diskussiooni arendust arhiveerimiseks:
Erast Parmasto:
> Kõigist seaduseprojekti osadest on tuleviku mõttes kõige huvitavam aga
> nn. 20-protsendi-küsimus. Selle ärajätmist soovijate väga huvitav
> põhjendus on see, et PRAEGU pole sellel nagunii mingit tähtsust. Eks
> tuleb jälle hakata lugema ridade vahelt: sõna "praegu" on korratud
> mõtlemapanevalt sageli.
Raivo Mänd: (30.05.2008)
Eile kuulsin raadiost RMK juhi intervjuud, kus ta väitis, et 20% on
metsanduse arengukavas endiselt sees ja riik teeb jõupingutusi, et
sellele protsendile läheneda. Nii et midagi kurja polevat selle
protsendi seadusest väljajätmisega mõeldud ja riigimetsa protsendi
kahanemist pole kindlasti karta. Põhjus, miks seda seadusest välja
tahetakse visata, olevat lihtsalt see, et pole üht ja sama asja mõtet
eri kohtades dubleerida. No kui nii, siis ei näe ma küll mitte mingit
põhjust, miks peaks KKM selle väljaviskamise eest nii lõvina võitlema
ajal, kus avalikkus kogub allkirju, moodustab kodanikuliikumisi ja peab
laulupidusid. Topelt ei kärise, ja kui riigil on ausad kavatsused, ei
tee ju üks tühine dubleerimine avalikkusele vastu tuleku nimel miskit
kurja. Seega ongi see ilusaks lakmuspaberiks: kui see protsent
seadusesse sisse jääb, võime eelnõu autorite juttu, et sellega ei mõelda
midagi kurja, uskuda. Kui selle vastu edasi lõvina võideldakse, on
tegemist silmakirjaliku hämamisega, ja eelnõu autorid ei vääri meie
usaldust.
Rita Annus:
luban endale ühe täpsustuse. Ega me võitle nende tähemärkide pärast, nagu hr Pomerants täna Postimehes asjakohaselt viitas. Võitluse mekk on asjale vähemalt siitpoolt vaadates tulnud sellest, et KKM ei soostu enda erastamis/ärastamis/vmt skeemide ettevalmistajaks tembeldamisega.
Eilse TA LKK ja LUSi kõnekoosoleku lõpul oli kaasanoogutajaid mõttele, et tolle protsendiloo lahendamiseks sobiks ehk sätestada seaduses, et riigi omandis oleva metsamaa protsent sätestatakse arengukavas. Jääks alles seesama olemasolev 20 (mis on praegu ka arengukavas) ja lisaks selge kohustus peagi koostamisel oleva arengukava raames siis sisuliselt arutada milleks see protsent, mille protsent see üleüldse on ja milliste kriteeriumite järgi seda määrata. Äkki selgub, et võiks olla hoopis 25 või 30..
Tiit Maran:
Siit ei tulnud ikkagi vastust Raivo Männi küsimusele. Miks ei või 20% seaduses olla? Mis see halba teeb? Kas on mingi juriidiline põhjendus? Kui jaa, siis kas see on sedavõrd oluline, et selle pärast sellist võitlust pidada? Mis muutub metsade kaitse suhtes kehvemaks kui 20% seaduses kirjas, ja kas on midagi, mis on metsandusele halvem kui see seal sees on?
Tundmata end küllalt asjatundjana metsateema detailides kaasarääkimiseks jätab sellele küsimusele mittevastamine just selle meki asjale man, mille vastu Ministeerium võitleb.
Ando Eelmaa:
Eestis pole kunagi riigimetsa olnud 20% maismaa pindalast. Võiks retooriliselt vastu küsida, miks ainult 20%, miks mitte 100%? Kas siis on kõik rahul? Takerdume maagilistesse numbritesse, ega anna aru numbrite sisust. Tulime äsja süsteemist, kus kõik oli meie ja mitte kellegi, nüüd tahame seda tagasi? Ega vist!
Arusaamatu, miks peaks riigi osa kinnisomandis kogu aeg suurenema. Omandireformi alguses otsustati, et see maa, mis oli enne okupatsiooni eravalduses, peab selleks uuesti saama. Kas oleme oma riigi aluspõhimõtetest taganenud ja läheme tagasi sotsialistliku majanduse juurde?
Leo Filippov:
Soovin lisada oma teadmise tööpraktikast.
Aastaid tagasi, kui koostati maakonna planeeringut, oli üleval samasugune probleem. Kui suur oleks vajalik ja majanduslikult optimaalne riigimetsa osakaal
ühel saarel. Asjakohases kirjanduses tuhnides sai ajaloost ja maailmakogemusest selgeks järgmist:
1. Kohaliku, regionaalse tasandi, näiteks ühe saare, ökoloogilise ja majandusliku tasakaalu saavutamiseks on hädavajalik riigimaa (metsamaa) olemasolu,
selleks et kaitsta nn üldist riiklikku huvi (muidugi juhul, kui see on defineeritud ja seda soovitakse määratleda). Saartel, kus ei ole maakasutuses riigimaa osalusega loodud erahuvi tasakaalustavat mehhanismi, on saare majandus ja kogukond kokku kukkunud varem või hiljem. Paljudel saartel on rikkamad riigid ja kogukonnad "targaks saades" ostnud maad (eelkõige metsamaad) eravaldusest tagasi.
2. Kogemuste põhjal on üldiselt arvatud ja soovitatud, et kõige paremini tasakaalustab erahuvi looduses ja elukeskkonnas 50 / 50 suhe, püüeldakse aga vähemalt nn avaliku maa 30 % osakaalu poole. Sellest madalam osakaal ei suuda luua eeldusi kogukonna isereguleerumisvõime ja jätkusuutlikkuse tekkimiseks. Loomulikult on igal piirkonnal (saarel) erahuvi tasakaalustamise osas oma kriitiline piir, mida ei tohiks kogukonna jätkusuutlikkuse huvides lubada ületada. Näiteks on Ruhnu saarel olnud läbi sajandite riigi käes ca 300 - 500 ha metsa, mis on olnud erinevatel ajajärkudel vähemalt pool või rohkemgi saare metsamaast. Huvitav on märkida, et Eesti aladel teadaolev esimene metsavahikoht loodi Ruhnu saarel 1698.aastal. Kuni nõukogude ajani elas saare ca 300 liikmeline kogukond tasakaalustatud õnnelikku elu. Saaremaal on ajaloos teadaolevalt olnud vähemalt 2 "metsanduskriisi", kus oli vaja riiklikku sekkumist, et taastada saare majanduseluks vajalik metsaressurss ja elamiseks sobiv elukeskkond.
PS - Käimasolevas metsanduspoliitilises diskussioonis on tegemist metsamajanduse, sh maakasutuse planeerimise küsimusega. Julgen väita, et Eesti õigusruumis ei olegi võimalik metsaseaduse, planeerimisseaduse ja maakorraldusseaduse kontekstis metsamaa ruumilist planeerimist (seega ka pindala planeerimist) teostada. Eestis lihtsalt ei eksistreeri (enam) õiguslikus mõistes metsamaad maakasutuse sihtotstarbena. Meil eksiteerivad maakasutuse statistikas ainult puittaimedega kaetud kõlvikud, millest paraku ainult osa on võimalik teatud tingimustel nimetada metsaks.
Millise pindala üle siis tegelikult vaidlus käib? Kas sihtotstarbega (metsaga) metsamaa pindala või siis puittaimedega (juhuslikult) kaetud kõlvikute pindala osakaalu üle? Planeerimise aspektist ja ka majanduslikult ning ökoloogiliselt on siin tegemist täiesti erinevate majandamisobjektidega. Seejuures saavad pikaajalised majandustulemused olema ka täiesti erinevad.
Selgituseks lisan, et Eestis on maakasutuse planeerimisel tegemist valdavalt nn maatulundusmaaga, millel võib aga ei pea kõlvikuna kasvama ühiskonnale tulu toov mets.
Ain Kendra:
Tere ka siitpoolt.
Maakasutuse planeerimine on muudetud ruumilisest planeerimisest juriidiliseks. Aluseks ilmselt asjaõigusseadus (ja kõik teised riburada järgi). Kuid avalik huvi on paraku määratlemata.
Täpselt samamoodi nagu vallad annavad oma seaduslikud õigused planeerimisprotsessis käest ära detailplaneeringute osas volitades maaomanikke ja nende esindajaid, soovib riik ka loobuda võimalustest maakasutust reguleerida. Seda näeme täna nii maakorralduse olematuses kui igasuguse riigilise maakasutuse planeerimisprotsessi puudumises.
Kui ‘nõukogude perioodil’ oli näiteks põllumaale ehitamine takistatud kompensatsioonmaksetega, mäletamist mööda suuruses ca 300,000 rubla hektarilt ajal kus auto maksis 5000 rubla, siis millest me nüüd räägime?
Võrdleme ka saksa süsteemi, kus planeerimisprotsessi ohjad on rangelt valla ja riigi käes, iga ruutmeetri asemele mis põllu- või metsamajandusest arendustegevusega välja viiakse, tuleb taastada samaväärne ala teises kohas (endised kaevandus- või tööstusalad ja jäätmaad). Seda siis nii teedeehituses kui elamu- või muu tsiviilehituse läbi. Ning arendustegevusega meie mõistes tegeleb vald või riigiettevõte – ostab era(õiguslikelt) isikutelt maa senise sihtotstarbega, korraldab (optimeerib piirid), planeerib, investeerib (infrastruktuuri – nii sotsiaalsesse kui tehnilisse) ja lõpuks müüb varustatud konkreetse sihtotstarbe ja ehitusmääranguga krundid erakätesse, arendajatele või ehitajatele.
20/80 vahekorrast on mujal pikemalt räägitud, kuid prof Alekand (ja ilmselt ka mõned teisedki) peavad avatud ja suletud maastiku (loe: metsa ja muu maa) vahekorras mõistlikuks just seda vahemikku, st metsa mitte alla 20% ja mitte üle 80%. Kuna lugupeetavad pole määratlenud aga protsendiga haaratava maa-ala suurust, siis tundub et saar on selleks just sobilik.
Aga tagasi planeerimisse – aluseks on Eesti 2010 – aasta juba kukub, kuid uut ei ole ja ei tule. Ning olemasolev hambutu. Täpselt sama hambutud on ka kõik maakonnaplaneeringud – sest puuduvad nii juhised kui hambad millega juhist järgida.
Ning loogiline tulemus on ka valla üldplaneering mis vaid minevikku seletav, mitte tulevikku vaatav. Ning detailplaneering mis muudab üldplaneeringut.
Muide, tänased maakonnaplaneeringud ka ei kehti. Sellepärast, et kehtiks nad koos neid muutnud alama astme planeeringutega (samas kaustas…). Need alama astme ehk siis valla üldplaneeringud samuti ei kehti. Ja jälle samal põhjusel – kehtivus ainult koos valla üldplaneeringut muutnud detailplaneeringutega. Ehk siis – maakonnaplaneeringu kaante vahel peavad olema ka kõik maakonnaplaneeringut muutnud üldplaneeringud ning nende kaante vahel omakorda üldplaneeringut muutnud detailplaneeringud. Küsiks seepeale kui paks see kaust olema peaks.
Tagasi metsamaa teemasse – kui palju on Eestis täna metsa? Metsaga metsamaad? Palju sellest on erakätes, palju riigi käes ja palju veel vormistamata? Kes teab? Mida me planeerime kui me ei tea seda mis on? Kas vastust tuleb otsida katastrist (teab ehk ruutmeetreid kuid mitte seda kas see on metsamaa või mitte) või statistilisest metsainventuurist (teab ehk üldist pilti, palju kokku on, kuid kas ka seda, kellele kuulub)? Kas vallad teavad üldse millised maad nendel on? Või piirdub kogu teadmine ligikaudsete suhtarvudega stiilis ‘umbes kolmandik metsa, kolmandik põllumajandusmaid ja kolmandik kõike muud’.
Erast Parmasto:
Loodusteadlasena tahaks igale nähtusele ratsionaalset seletust leida / anda. Info põlgamise põhjuste kohta kirjutasin 2001. aastal suhteliselt vähelevinud raamatus "Eestile mõeldes" (Tallinn, 2001, lk. 152) kirjutises "Eesti infomaastiku kõrbelaikudest":
"Küsimus pole ühe või teise üksikküsimuse üle nurisemises.Vaid meie infoajastu suures paradoksis: tõepärase info kättesaadavus on väike. .......... Miks? Osalt on põhjuseks ükskõiksust tootev inimlik laiskus nende seas, kes on kutsutud ja seatud informatsiooni koguma, analüüsima ja laiali jagama. Mõnes osas poliitiline lühinägelikkus: ebameeldivat infot teadmata on süda kergem ja elu lihtsam. Mingis osas on info puudumine ehk kellelegi väga kasulik."
Mul pole sellele midagi lisada - ehk ainult seda, et möödunud 7 aastat on meile andnud rohkelt faktilist andmestikku viimase lause kinnituseks.
Val Rajasaar:
Seaduses on öeldud, et KOV võib volitada erandkorras. Tegelikult on kõigile selge, et see on nimme seadusesse pandud sedasi ja teada, kelle huvides ja et seda tuleb lugeda jutumärkides ning smile'i märk selle järel... Sama asi on kmh-de tegemise juures, kus töö eest maksab arendaja, ja siis sõltub kmh tegija selgrootsust see, kuipalju ta ennast tellijal sisuliselt mõjutada laseb. Küllap on neid tegijaid seinast seina skaalal, nii et tellijal on valikut. Ka seda seadust peaks muutma.
Ja kuna seadus lisaks alama planeeringu ülemuslikuks seadmisele ei käsi ka muutvaid planeeringuid koheselt lisada ülemasse, muutunud plaani, siis detailplaneerimisel saabki üldsust hämades lähtuda valla üldplaanist tema sellises ilus, nagu ta oli kehtestamise hetkel, mis sellest, et tegelikult on pilt juba oluliselt muutunud. Ilmselge on ka, miks on sellised lüngad seadusesse jäetud ja miks keeldutakse neid parandamast -- teadagi... Sisuliselt on selline planeerimine kinnisilmi või huupi planeerimine. Keegi võiks teha võrdluseks ühe valla näitel sellise tegelikult kehtiva üldplaneeringu (koos uute dp-dega) ja vaadata, mis välja tuleb.
Lisaks on uutele äsja tekkinud (nt. müüdud riigimaa) katastriüksustele "võrdsematel" võimalik mingil moel uus sihtotstarve (nt. elamumaa) panna juba katastrisse kandmisel... Nii räägitakse.
Tahaks, et kui 15 aastaga ongi meie riik kasvatanud maa tagastamise, erastamise ja kasutamise hõlbustamise läbi erakordselt põlastavalt oma maasse suhtuva omanikkonna (sealt ka looduskaitse asendumine looduskasutuse arusaamisega), siis vähemalt seadused saaksid kiiresti korda, et see osa ühiskonnast, kes oma maad austab ja hindab, väärikalt ja mõistlikult hoiab ja kasutab, ei peaks seadustest tulenevat mõnitamist taluma.
Toon siinjuures diskussiooni arendust arhiveerimiseks:
Erast Parmasto:
> Kõigist seaduseprojekti osadest on tuleviku mõttes kõige huvitavam aga
> nn. 20-protsendi-küsimus. Selle ärajätmist soovijate väga huvitav
> põhjendus on see, et PRAEGU pole sellel nagunii mingit tähtsust. Eks
> tuleb jälle hakata lugema ridade vahelt: sõna "praegu" on korratud
> mõtlemapanevalt sageli.
Raivo Mänd: (30.05.2008)
Eile kuulsin raadiost RMK juhi intervjuud, kus ta väitis, et 20% on
metsanduse arengukavas endiselt sees ja riik teeb jõupingutusi, et
sellele protsendile läheneda. Nii et midagi kurja polevat selle
protsendi seadusest väljajätmisega mõeldud ja riigimetsa protsendi
kahanemist pole kindlasti karta. Põhjus, miks seda seadusest välja
tahetakse visata, olevat lihtsalt see, et pole üht ja sama asja mõtet
eri kohtades dubleerida. No kui nii, siis ei näe ma küll mitte mingit
põhjust, miks peaks KKM selle väljaviskamise eest nii lõvina võitlema
ajal, kus avalikkus kogub allkirju, moodustab kodanikuliikumisi ja peab
laulupidusid. Topelt ei kärise, ja kui riigil on ausad kavatsused, ei
tee ju üks tühine dubleerimine avalikkusele vastu tuleku nimel miskit
kurja. Seega ongi see ilusaks lakmuspaberiks: kui see protsent
seadusesse sisse jääb, võime eelnõu autorite juttu, et sellega ei mõelda
midagi kurja, uskuda. Kui selle vastu edasi lõvina võideldakse, on
tegemist silmakirjaliku hämamisega, ja eelnõu autorid ei vääri meie
usaldust.
Rita Annus:
luban endale ühe täpsustuse. Ega me võitle nende tähemärkide pärast, nagu hr Pomerants täna Postimehes asjakohaselt viitas. Võitluse mekk on asjale vähemalt siitpoolt vaadates tulnud sellest, et KKM ei soostu enda erastamis/ärastamis/vmt skeemide ettevalmistajaks tembeldamisega.
Eilse TA LKK ja LUSi kõnekoosoleku lõpul oli kaasanoogutajaid mõttele, et tolle protsendiloo lahendamiseks sobiks ehk sätestada seaduses, et riigi omandis oleva metsamaa protsent sätestatakse arengukavas. Jääks alles seesama olemasolev 20 (mis on praegu ka arengukavas) ja lisaks selge kohustus peagi koostamisel oleva arengukava raames siis sisuliselt arutada milleks see protsent, mille protsent see üleüldse on ja milliste kriteeriumite järgi seda määrata. Äkki selgub, et võiks olla hoopis 25 või 30..
Tiit Maran:
Siit ei tulnud ikkagi vastust Raivo Männi küsimusele. Miks ei või 20% seaduses olla? Mis see halba teeb? Kas on mingi juriidiline põhjendus? Kui jaa, siis kas see on sedavõrd oluline, et selle pärast sellist võitlust pidada? Mis muutub metsade kaitse suhtes kehvemaks kui 20% seaduses kirjas, ja kas on midagi, mis on metsandusele halvem kui see seal sees on?
Tundmata end küllalt asjatundjana metsateema detailides kaasarääkimiseks jätab sellele küsimusele mittevastamine just selle meki asjale man, mille vastu Ministeerium võitleb.
Ando Eelmaa:
Eestis pole kunagi riigimetsa olnud 20% maismaa pindalast. Võiks retooriliselt vastu küsida, miks ainult 20%, miks mitte 100%? Kas siis on kõik rahul? Takerdume maagilistesse numbritesse, ega anna aru numbrite sisust. Tulime äsja süsteemist, kus kõik oli meie ja mitte kellegi, nüüd tahame seda tagasi? Ega vist!
Arusaamatu, miks peaks riigi osa kinnisomandis kogu aeg suurenema. Omandireformi alguses otsustati, et see maa, mis oli enne okupatsiooni eravalduses, peab selleks uuesti saama. Kas oleme oma riigi aluspõhimõtetest taganenud ja läheme tagasi sotsialistliku majanduse juurde?
Leo Filippov:
Soovin lisada oma teadmise tööpraktikast.
Aastaid tagasi, kui koostati maakonna planeeringut, oli üleval samasugune probleem. Kui suur oleks vajalik ja majanduslikult optimaalne riigimetsa osakaal
ühel saarel. Asjakohases kirjanduses tuhnides sai ajaloost ja maailmakogemusest selgeks järgmist:
1. Kohaliku, regionaalse tasandi, näiteks ühe saare, ökoloogilise ja majandusliku tasakaalu saavutamiseks on hädavajalik riigimaa (metsamaa) olemasolu,
selleks et kaitsta nn üldist riiklikku huvi (muidugi juhul, kui see on defineeritud ja seda soovitakse määratleda). Saartel, kus ei ole maakasutuses riigimaa osalusega loodud erahuvi tasakaalustavat mehhanismi, on saare majandus ja kogukond kokku kukkunud varem või hiljem. Paljudel saartel on rikkamad riigid ja kogukonnad "targaks saades" ostnud maad (eelkõige metsamaad) eravaldusest tagasi.
2. Kogemuste põhjal on üldiselt arvatud ja soovitatud, et kõige paremini tasakaalustab erahuvi looduses ja elukeskkonnas 50 / 50 suhe, püüeldakse aga vähemalt nn avaliku maa 30 % osakaalu poole. Sellest madalam osakaal ei suuda luua eeldusi kogukonna isereguleerumisvõime ja jätkusuutlikkuse tekkimiseks. Loomulikult on igal piirkonnal (saarel) erahuvi tasakaalustamise osas oma kriitiline piir, mida ei tohiks kogukonna jätkusuutlikkuse huvides lubada ületada. Näiteks on Ruhnu saarel olnud läbi sajandite riigi käes ca 300 - 500 ha metsa, mis on olnud erinevatel ajajärkudel vähemalt pool või rohkemgi saare metsamaast. Huvitav on märkida, et Eesti aladel teadaolev esimene metsavahikoht loodi Ruhnu saarel 1698.aastal. Kuni nõukogude ajani elas saare ca 300 liikmeline kogukond tasakaalustatud õnnelikku elu. Saaremaal on ajaloos teadaolevalt olnud vähemalt 2 "metsanduskriisi", kus oli vaja riiklikku sekkumist, et taastada saare majanduseluks vajalik metsaressurss ja elamiseks sobiv elukeskkond.
PS - Käimasolevas metsanduspoliitilises diskussioonis on tegemist metsamajanduse, sh maakasutuse planeerimise küsimusega. Julgen väita, et Eesti õigusruumis ei olegi võimalik metsaseaduse, planeerimisseaduse ja maakorraldusseaduse kontekstis metsamaa ruumilist planeerimist (seega ka pindala planeerimist) teostada. Eestis lihtsalt ei eksistreeri (enam) õiguslikus mõistes metsamaad maakasutuse sihtotstarbena. Meil eksiteerivad maakasutuse statistikas ainult puittaimedega kaetud kõlvikud, millest paraku ainult osa on võimalik teatud tingimustel nimetada metsaks.
Millise pindala üle siis tegelikult vaidlus käib? Kas sihtotstarbega (metsaga) metsamaa pindala või siis puittaimedega (juhuslikult) kaetud kõlvikute pindala osakaalu üle? Planeerimise aspektist ja ka majanduslikult ning ökoloogiliselt on siin tegemist täiesti erinevate majandamisobjektidega. Seejuures saavad pikaajalised majandustulemused olema ka täiesti erinevad.
Selgituseks lisan, et Eestis on maakasutuse planeerimisel tegemist valdavalt nn maatulundusmaaga, millel võib aga ei pea kõlvikuna kasvama ühiskonnale tulu toov mets.
Ain Kendra:
Tere ka siitpoolt.
Maakasutuse planeerimine on muudetud ruumilisest planeerimisest juriidiliseks. Aluseks ilmselt asjaõigusseadus (ja kõik teised riburada järgi). Kuid avalik huvi on paraku määratlemata.
Täpselt samamoodi nagu vallad annavad oma seaduslikud õigused planeerimisprotsessis käest ära detailplaneeringute osas volitades maaomanikke ja nende esindajaid, soovib riik ka loobuda võimalustest maakasutust reguleerida. Seda näeme täna nii maakorralduse olematuses kui igasuguse riigilise maakasutuse planeerimisprotsessi puudumises.
Kui ‘nõukogude perioodil’ oli näiteks põllumaale ehitamine takistatud kompensatsioonmaksetega, mäletamist mööda suuruses ca 300,000 rubla hektarilt ajal kus auto maksis 5000 rubla, siis millest me nüüd räägime?
Võrdleme ka saksa süsteemi, kus planeerimisprotsessi ohjad on rangelt valla ja riigi käes, iga ruutmeetri asemele mis põllu- või metsamajandusest arendustegevusega välja viiakse, tuleb taastada samaväärne ala teises kohas (endised kaevandus- või tööstusalad ja jäätmaad). Seda siis nii teedeehituses kui elamu- või muu tsiviilehituse läbi. Ning arendustegevusega meie mõistes tegeleb vald või riigiettevõte – ostab era(õiguslikelt) isikutelt maa senise sihtotstarbega, korraldab (optimeerib piirid), planeerib, investeerib (infrastruktuuri – nii sotsiaalsesse kui tehnilisse) ja lõpuks müüb varustatud konkreetse sihtotstarbe ja ehitusmääranguga krundid erakätesse, arendajatele või ehitajatele.
20/80 vahekorrast on mujal pikemalt räägitud, kuid prof Alekand (ja ilmselt ka mõned teisedki) peavad avatud ja suletud maastiku (loe: metsa ja muu maa) vahekorras mõistlikuks just seda vahemikku, st metsa mitte alla 20% ja mitte üle 80%. Kuna lugupeetavad pole määratlenud aga protsendiga haaratava maa-ala suurust, siis tundub et saar on selleks just sobilik.
Aga tagasi planeerimisse – aluseks on Eesti 2010 – aasta juba kukub, kuid uut ei ole ja ei tule. Ning olemasolev hambutu. Täpselt sama hambutud on ka kõik maakonnaplaneeringud – sest puuduvad nii juhised kui hambad millega juhist järgida.
Ning loogiline tulemus on ka valla üldplaneering mis vaid minevikku seletav, mitte tulevikku vaatav. Ning detailplaneering mis muudab üldplaneeringut.
Muide, tänased maakonnaplaneeringud ka ei kehti. Sellepärast, et kehtiks nad koos neid muutnud alama astme planeeringutega (samas kaustas…). Need alama astme ehk siis valla üldplaneeringud samuti ei kehti. Ja jälle samal põhjusel – kehtivus ainult koos valla üldplaneeringut muutnud detailplaneeringutega. Ehk siis – maakonnaplaneeringu kaante vahel peavad olema ka kõik maakonnaplaneeringut muutnud üldplaneeringud ning nende kaante vahel omakorda üldplaneeringut muutnud detailplaneeringud. Küsiks seepeale kui paks see kaust olema peaks.
Tagasi metsamaa teemasse – kui palju on Eestis täna metsa? Metsaga metsamaad? Palju sellest on erakätes, palju riigi käes ja palju veel vormistamata? Kes teab? Mida me planeerime kui me ei tea seda mis on? Kas vastust tuleb otsida katastrist (teab ehk ruutmeetreid kuid mitte seda kas see on metsamaa või mitte) või statistilisest metsainventuurist (teab ehk üldist pilti, palju kokku on, kuid kas ka seda, kellele kuulub)? Kas vallad teavad üldse millised maad nendel on? Või piirdub kogu teadmine ligikaudsete suhtarvudega stiilis ‘umbes kolmandik metsa, kolmandik põllumajandusmaid ja kolmandik kõike muud’.
Erast Parmasto:
Loodusteadlasena tahaks igale nähtusele ratsionaalset seletust leida / anda. Info põlgamise põhjuste kohta kirjutasin 2001. aastal suhteliselt vähelevinud raamatus "Eestile mõeldes" (Tallinn, 2001, lk. 152) kirjutises "Eesti infomaastiku kõrbelaikudest":
"Küsimus pole ühe või teise üksikküsimuse üle nurisemises.Vaid meie infoajastu suures paradoksis: tõepärase info kättesaadavus on väike. .......... Miks? Osalt on põhjuseks ükskõiksust tootev inimlik laiskus nende seas, kes on kutsutud ja seatud informatsiooni koguma, analüüsima ja laiali jagama. Mõnes osas poliitiline lühinägelikkus: ebameeldivat infot teadmata on süda kergem ja elu lihtsam. Mingis osas on info puudumine ehk kellelegi väga kasulik."
Mul pole sellele midagi lisada - ehk ainult seda, et möödunud 7 aastat on meile andnud rohkelt faktilist andmestikku viimase lause kinnituseks.
Val Rajasaar:
Seaduses on öeldud, et KOV võib volitada erandkorras. Tegelikult on kõigile selge, et see on nimme seadusesse pandud sedasi ja teada, kelle huvides ja et seda tuleb lugeda jutumärkides ning smile'i märk selle järel... Sama asi on kmh-de tegemise juures, kus töö eest maksab arendaja, ja siis sõltub kmh tegija selgrootsust see, kuipalju ta ennast tellijal sisuliselt mõjutada laseb. Küllap on neid tegijaid seinast seina skaalal, nii et tellijal on valikut. Ka seda seadust peaks muutma.
Ja kuna seadus lisaks alama planeeringu ülemuslikuks seadmisele ei käsi ka muutvaid planeeringuid koheselt lisada ülemasse, muutunud plaani, siis detailplaneerimisel saabki üldsust hämades lähtuda valla üldplaanist tema sellises ilus, nagu ta oli kehtestamise hetkel, mis sellest, et tegelikult on pilt juba oluliselt muutunud. Ilmselge on ka, miks on sellised lüngad seadusesse jäetud ja miks keeldutakse neid parandamast -- teadagi... Sisuliselt on selline planeerimine kinnisilmi või huupi planeerimine. Keegi võiks teha võrdluseks ühe valla näitel sellise tegelikult kehtiva üldplaneeringu (koos uute dp-dega) ja vaadata, mis välja tuleb.
Lisaks on uutele äsja tekkinud (nt. müüdud riigimaa) katastriüksustele "võrdsematel" võimalik mingil moel uus sihtotstarve (nt. elamumaa) panna juba katastrisse kandmisel... Nii räägitakse.
Tahaks, et kui 15 aastaga ongi meie riik kasvatanud maa tagastamise, erastamise ja kasutamise hõlbustamise läbi erakordselt põlastavalt oma maasse suhtuva omanikkonna (sealt ka looduskaitse asendumine looduskasutuse arusaamisega), siis vähemalt seadused saaksid kiiresti korda, et see osa ühiskonnast, kes oma maad austab ja hindab, väärikalt ja mõistlikult hoiab ja kasutab, ei peaks seadustest tulenevat mõnitamist taluma.
Monday, April 28, 2008
Land tax or property tax
Do we need land or property taxation? Any exemptions? Local or central tax?
There are different systems in different countries. However, mostly the real property is possible to buy and sell. Why at all tax real property? Why we need (or do we need) taxes at all.
Maybe we'll find people from different parts of world to discuss over these issues and go deeper into something.
Of myself - one of the persons behind Estonian land tax system and thus knowing a lot of it - why we did what and which consequences. Btw, I do not think that our system was the best, even, not thinking that current scheme is what we initially wanted. But let's go into details later, during or through discussions.
There are different systems in different countries. However, mostly the real property is possible to buy and sell. Why at all tax real property? Why we need (or do we need) taxes at all.
Maybe we'll find people from different parts of world to discuss over these issues and go deeper into something.
Of myself - one of the persons behind Estonian land tax system and thus knowing a lot of it - why we did what and which consequences. Btw, I do not think that our system was the best, even, not thinking that current scheme is what we initially wanted. But let's go into details later, during or through discussions.
Subscribe to:
Posts (Atom)